Kaheksas/ 07.11

Kui Felipe ja Juan Diego Monacosse jõudsid, oli Bill Brooke'i 14. pulma peatama saabunud Ridge'i juba helikopterilt alla kukutanud. Ehkki taevast teed oli läinud ka printsess Grace, seisis Monte Carlo kasiino rahahunnikute ja kokaiini najal püsti nagu nalja, ning 176-aastaste Sugar Daddyde käe otsas lõid jätkuvalt nurru nii Rolls Royce'id kui ärihaidest 22-aastased Angeelikad. Salakavala guatemaali, Juan Diego petuskeemi ohvriks langenud Massa, kes suures meeltesegaduses Austini etapi asemel Monaco radadele oli sattunud, ei heitunud aga ka mitte tehnilistest probleemidest manalateed astuva 1F-hone'ga, vaid veetis novembrikuu esimese päeva joviaalses meeleolus oma eksootilis-dünaamilise kaaslasega luksusjahtide vahel manööverdades ehk Vahemeres sulistades. . kuni Ridge vee alt välja ilmus, Dios mío.

Mind chase'is ainult see koll :(
Pildikrediit JD'le, kes peaaegu kogu lipu kaadrisse sai, haha!

Kui seda seebikat nüüd pisut selgemaks loputada
1. novembri hommikul pakiti koolitited toredasti bussi ja sõidutati klassiekskursioonile Monacosse. Meeldiva üllatusena sai klassiekskursiooni osa kohale jõudmisega läbi- ära jäi see alatine oh tahaks näha, mis seal teisel pool on, aga ma ju ei saa, sest igav maja kuskil ees ootab ja kes need inimesed mu ümber on- selle asemel jagati kõigile kätte kaks lehekülge peamisi vaatamisväärsusi tutvustavat prantsusekeelset teksti ning sooviti ilusat päeva. Kas pole mitte tore! Sõbrad, kellega uudistama minna, pidi igaüks endale seega ise otsima. Peamiselt rallirajalistel kaalutlustel leidsime üksteist niisiis Juan Diego ja mina.

Much needed hommikukohv Candylandis

Linnaplaneerimise osakonna ametnike rahaaisting on nähtavasti läbi aastate domineerinud nende ilumeele üle, tõestuseks kümned ja kümned inetud hiigelkolakad, varjutamas väikeseid losse ja teisi ilusaid rõdusid

Ühes ilusamas kohas niisama natuke loll olemas

Monaco, teise nimega Rahauputus, esitab maailmale väljakutse küsimusega, kui palju rikkust on võimalik mahutada kahele imeväikesele ruutkilomeetrile. Kus tema 36 000 elanikku, juurde veel külalised, ei mahu vaat et kõndimagi, kuna raha jääb jalgu. Vaesed eurod, ei tea, mida oma tulumaksust vaba ajaga muud peale hakata, kui luksuslike autodena mööda vormelitänavaid ringi sõita. Nalja tegin. Tegelikult teavad nad väga hästi- võid olla veel ju kolmekorruseline jaht, neljakohaline arve restoranis, tuhandeline žetoon kasiinos või hindamatu teemant plastikust näoga naise sõrmes- valikuid on lõpmatult.

Kus iga viimane käekott maksab rohkem kui poe ette pargitud auto, kontrastid-kontrastid

Aga rahast las räägivad pikemalt need, kellel seda päriselt ka on. Meie Juan Diegoga keskendusime sedapuhku lihtsamatele, kondamise rõõmudele. Ja mis ma leidsin? Monaco tabamiseks tuleb mängu panna kogu oma kujutlusvõime. Teiste sõnadega, kui otsid paksu rahakatte alt kohalikku ehedust, võiksid sama hästi Eesti talves lume alt sinililli püüda- tead, et miskit neist peab seal olema, aga võta siis kinni, mis nägu ta lõpuks on.

JD ostab hommikusöögiks hot dogi ja küsib 60-aastaselt müüjalt hot or not, s'il vous plaît.
LEMMIK

Mõnda aega linnas jalutanud ja siis päris mere äärde jõudnud, mainis Juan, kuidas ta kõikvõimalikes kohtades ujumas armastab käia. Mina olen ka alati ujunud, aga eriti sellel aastal, sest (see kõlab nüüd natuke Seewaldisse, aga siiski) kõik Hemingway tegelased käivad kogu aeg ujumas. (Samal põhjusel ei heida ma endale ka alkoholi joomist kunagi ette, haha.) Nõnda otsustasimegi meie kaks, et tuleb minna. Meri oli värske, aga mitte veel karge ja 1. novembri kohta päris kindlasti soe. Ja see oli siis vees, kus Monaco meile kõige siiramalt naeratas. Naersime Juan Diegoga parajasti järjekordse halva nalja üle, kui meie juurde ujus juttu ajama üks vanem naine, kes nagu hiljem välja tuli, on viimased 32 aastat Monacos elanud. Meil oli kolmekesi hästi vahva, nii et kui lained kõigest mõne silmapilguga oluliselt tõusid, ei pannud me esialgu tähelegi, et samal ajal olid mitu inimest tõtanud meie asju vee piirist kaugemale tõstma. Aitäh, armsad. Nii juhtusin mõtlema, et kuigi too lugu kõlaks täiesti igapäevaselt mis tahes paigas, siis võib-olla tähendab nõnda lähestikku elamine nende jaoks ikkagi midagi natukene enamat.

Pärast randa oli mõnus õige soolasena veel hiline lõuna ette võtta. Kuigi ühtviisi tühjad olid mu kõht ja telefoni aku, tähendavad palmid ja siinsed päikeseloojangud ikka veel eksootikat, nii et järgnevalt mõned üksikud kaadrid.

Õhtusööki Buddha Bar'is ja Monte Carlo kasiinot jäävad piltide asemel sedakorda meenutama elamused. Need dim sum'id, spring roll'id ja 17/10st apelsininine šokolaadimagustoit panevad siiani suu vett jooksma, ja et kasiinos elus esimest korda just Monte Carlos käisin- see on mäletamist väärt.

Niiii hea päev.
Ja üldse ei tähenda, et mehele ei saanud- kirjutan siis selle lõputöö valmis.
Ärge lume pärast väga pillige, elu on ilus!
À bientôt!

Seitsmes/ 28.10

Viimaste tähiste ööde valguses juhtusin mõtlema tähtedest. Ja näed, tähtsate mõtete mõtlemiseks ei peagi olema tähetark- tähendavad tähistaevad ja tähetolm kõigile ju oma, nagu tähtpäevadki. Et neid kõiki möödunud päevadesse nõnda palju sai, siis võiks ka öelda, et on olnud üks õige tähine nädal.

Minu viis kuud suve
Käes oli see aeg aastas, mil hilissuvi tantsib vallatult sügisega, et veel viivuks jääda. Ehkki kõik ütlevad, et ta läks juba ammu, ei saanud seda ometi uskuda, kuni uniselt langevate lehtede kõrval lendlesid kollaste liblikate paarid. Sellepärast tean, et sügis algas minu viimasel, kolmandal päeval Lyonis, ja seda kallimad on ilmselt kaks esimest.

Lyonist ja aja lugudest
Lyoni lugu ulatub ajas tagasi rohkem kui kaks tuhat aastat. See on kaasahaarav jutustus Rooma impeeriumi hiilgeaegadest, prantsuse oma siidimeistritest, itaalia kaupmeestest ja jõukatest pankuritest, aga ka liikuvatest piltidest ja vendadest Lumière'idest (kelle auks on muide nimetatud asteroid 775 Lumière, täheteadus-täheteadus), Teise maailmasõja aegsest vastupanuliikumisest ning ajatust gastronoomia võidukäigust. Õigustatult kuulub Lyoni ajaloo varakamber, mis peidus nende sadade punaste katuste all, UNESCO maailmapärandi nimistusse, just nagu meie Tallinna vanalinn.

Aasta ilusaimaks päevaks Lyonis on 8. detsember, mil kümned tuhanded tulukesed linna tähena särama löövad. Küünalde süütamine sümboliseerib tänuavaldust Neitsi Maarjale, kes keskaegse uskumuse kohaselt oli kogukonna katkust päästnud. Tänaseks on traditsioonist välja kujunenud maailmakuulus tulede festival, Fête des lumières, mille käigus värvib valgus linna tervelt nelja öö vältel. Mulle meeldib mõelda, et vähemalt mõnedki lumière'id võiksid olla pühendatud Lumière'ide pärandile.

Kullaehtes Neitsi Maarja

ja vaat et sama taevane Päikesekuningas Louis XIV

Ent kõige püha ja monumentaalse kõrval pakub Lyon ka kõige ehedamat kondamise lusti. Kuhu tahes sammud sind kannavad, leiad alati midagi imetleda, uudistada või siis lihtsalt põhjuse naeratada. Kui aga jalad pika peale ära väsivad, ei ole mõnusamat paika kohvitamiseks kui üks väike laevaterrass Rhône'i kaldal. Hea õnne korral on seal paremaid palasid pakkumas too imetore noormees, keda mina kirjeldaksin kui pühapäeva pärastlõunat- niii lebo.

Simpsonite meloodia ei ole kunagi enam sama, kui oled ise seda väikese muusikamasinaga vändanud.
Tõeline rõõm dans la rue.

Poekene, kuhu pidasin paremaks mitte sisse minna, kuna ilmselt oleksin ka kolm tundi hiljem seal istudes miskit põnevat lugenud . .

Veel muusikat dans la rue

Ja need kõige magusamad tänavavaated

Armastusega Õele

Tähtpäevad, tähtsad päevad
Minu viimane päev Lyonis oli üks neist päevadest aastas, mis on mulle kui jõulukallis. See oli 19. oktoober ja eriliselt tähtis on ta kahel põhjusel. Esiteks on see minu armsa õe Merle sünnipäev. Minu väike suur õde, kes võib küll väike olla kasvult, aga südamelt ja eeskujuna on ta väga-väga suur. Teiseks tähistab too kuupäev meie unustamatu Austraalia-aasta algust. Ühteaegu meeletuim seiklus ja samas tähtsaim õppetund elust, armastusest ja tõelisest sõprusest. Mõelda vaid, et möödunud on juba neli aastat, aga mälestused pole karvavõrdki tuhmunud.

Tähistamisest ka
Et aga mitte liiga melanhoolsete nootidega lõpetada, tahaksin hea sõnaga meeles pidada laupäeva õhtuseid elamusi Lyonist. Veis, vein ja viski tõelises täiuses, isemoodi interjöörid ja kihvtid kontseptsioonid. Viimase peal, ma ütlen.

Kus köögis toimetavad inglid

Lime Lounge, Lyon. Või siis 18 ruutmeetrit, nimi ja pindala.
Üks äraütlemata kihvt mees ütles, et Lyonis elab miljon inimest, aga see on ainuke koht, kus nad omavahel päriselt räägivad. Ehkki elanike arvu kohta võib leida mitmesuguseid andmeid, tuleb tunnistada, et sealne vibe oli tõepoolest midagi kirjeldamatut. Corinne, naine vasakul nurgas, lõpetas õhtu näiteks letil tantsides- millest me räägime . .

Ainult head mälestused, tõesõna.
Aitäh, aitäh, aitäh,
kohtumiseni! ♡

Kuues/ 21.10

On enam kui tõenäoline, et järgnevate sündmuste avalikustamise järel ei ole mul elus vähimatki lootust mõne tervemõistlusliku ülemuse heaks töötada (MannaLaBossinaatorid, teie ärge muretsege, detsembris teen comebacki) ega eeldada üheltki potentsiaalselt alluvalt aupaklikku suhtumist. Õigupoolest ei ole mul sellele ilmselt aega mõeldagi, kuna olen liiga hõivatud oma perekonna veenmisega minust mitte lahti ütlema. Huvitav, kas enneaegne eksmatrikuleerimine võib ka probleemina esile kerkida? Igatahes tahan selle kõigega öelda, et annan endale täielikult aru, et õige varsti olen kaotanud enda igasugusegi tõsiseltvõetavuse, mida minu puhul niigi kõigest vahelduva eduga täheldada võis. Ja veel tahan öelda, et mul on sellest täiesti suva, sest ma armastan Iti Libet ja tahan alatiseks just nõnda soodaks jääda. 

Daamid ja härrad, kinnitage oma turvavööd- tere tulemast kosmosesse.

Kolmapäevast kolmapäevani ehk kui mitu lollust võivad kaks 23-aastast nädalaga korda saata

Niisiis käis 8.-15. oktoobrini minul külas ja muidu suvitamas mu armas Iti. Sõbrad oleme olnud rohkem kui pool elu, mõlemad parajad tegelased ja veel sõnnid ka- teisisõnu ideaalselt eluohtlik kombo. Ja mida kino meie kaks korraldasime. Iti alustas näiteks juba ööl enne tulekut, kui sundis Marjat endaga Statoili puid ostma minema. Sealt sai muidugi ainult paremaks minna, sest kuidas Tallinn-Frankfurt-Marseille’sse üks München siis vahele ei sobiks- merci, Lufthansa! Ja ole lahke ka, kellel seda pagasit koos leiva ja kohukestega ikka vaja on. . Õnneks sain oma Itigi kätte ning tema seiklusrikka Euroopa turnee järel maitses Bandoli punane soojas suveõhtus meile mõlemale õige mõnusalt.

This is how you treat your woman

Igavesed optimistid ja eestlased, nagu me oleme, istusime järgmisel päeval niisiis kannatlikult kohvrit oodates varase pärastlõunani kodus. Alguses polnud sellest lugugi, sest kogu maailma ära söömine võtab juba omaette kaks tundi aega, siis jutustad veel natuke, aga ühel hetkel tekib küsimus, miks asjad üldse ei keri. Paari närvihaige ja vähem närvihaige kõne järel oli selge, et need inimesed on piisavalt manjana-meelsed, et nemad ei saaks ometi pahaks panna, kui me kodust viie minuti kaugusel asuvast pargist pagasi saabumise kõne peale koju tormaks. Tõesti ei olnud südant 27-kraadist päeva toas veeta. 

Pargis oli hästi vahva. Mina sõin vegepirne, Itile sai aga osaks karnivooride edition (ussikeste bidu), mistõttu võis teda hiljem näha enda tosse puu otsa loopimas- juba allakukkunud pirnid polnud lihtsalt enam usaldusväärsed. 

Nii umbes kella nelja paiku hakkasime aga jällegi rahutuks muutuma, sest teadagi need prantslaste 35-tunnised töönädalad ja üldised asjaajamise kombed. Võib-olla on see viimane just põhjuseks, miks siin kandis nõnda palju veini juuakse, sest nii organiseerimatu elu põhjustab paratamatult igal normaalsel inimesel esimese 24-tunniga kliinilise depressiooni. Aga meie olime ju puhkusel ja et mitte lasta pagasistressil võimust võtta, läks käiku vein number kaks. Ei hellitanud- kast pinot noir’i, haha. Viimase kolmandiku alguses saabus õnn siis umbprantslaste näol ka meie õuele, kellele läbi ime ära suutsin seletada, kuhu head lapsed kingikotti ootavad. Pildis võib ette kujutada meid Itiga tänaval paljajalu eri suundadesse tuiskamas, mind täiesti rahulikult ennast Itiks võltsimas ja delivery-kuti juhmistunud nägu kogu selle operatsiooni kestel. Kadunud nagu Eston, jõudis Itikese kohver lõpuks siiski ilusti koju, mida tähistasime vääriliselt linna kõige küsitavamates ööbaarides. 

Meie reisi (mina nimelt otsustasin, et Iti reis on minu reis ka ja üldse ei tähenda, et ma ise siin elan) üheks missiooniks oli välditavate kulutuste vältimine. Et lõunasöögi võib ise kaasa võtta ja ringi sõitmine võib olla veel odavam kui söömine, kui sihtkohta suundub see tore sinine buss. Mitte ainult soodne, vaid ka ääretult populaarkultuurne, just nagu see Snake:

Mis sinise bussi taskukohaseks muudab, on noorus: alla 26-aastased saavad kas või hommikust õhtuni ringi sõita, makstes kõigest 2€ päevapileti eest. Selleks tuleb eelnevalt vormistada sõidukaart, mis ideeliselt võiks ju väga igapäevane toimetus olla, aga mitte siis, kui Iti bussijaama joostes käigu pealt surnud gupi näoga pildi teeb, mida mina ilmselt elu lõpuni naerma jään. Kes Itit kus iganes kohtab, küsige näha, mis pildi kohta tal Vanama narkomaan ütles- soliidne kajakas garanteeritud.

Muidu hästi normaalne vahepeatus Aubagne’s ja super päev Cassis’ imeilusas rannas.

Koduteel läks show-masin jällegi kõige täiega käima, kui mina täiesti suvalisel hetkel bussis üles tõusin ja McDonald’sit nähes ütlesin, et me peame kohe maha küsima, kuna meie kodupeatus oli just ära. Muidu vastaks igati tõele, aga selleks oleksime me pidanud olema Aix-en-Provence’is, mitte suvalises Soque-Negro nimelises bussipeatuses kuskil Pärnu Reldoris. Kui mulle see minut hiljem päriselt ärgates kohale jõudis, oli meie buss juba ilmselgelt oma teed läinud. Peatasin siis mõned mööduvad bussid kinni, kes meid koju sõitmiseks lahkesti üle tee juhatasid. Ja täiiiesti suvaliselt vaatab Iti, et Soque-Negro’s kutsub plakat Bert on Beatsi kuulama kuskile muusikafestivalile. Iga asi juhtub põhjusega. Aamen. (Meie ei käinud muidu, aga ikkagi.)

Õhtul väike tummskaip Mihkel Tiiduga, KES EI REISI, ja suuresti ebaõnnestunud püüd kuskil pisut tantsu lüüa.

Katsu olla, Prantsusmaa

Laupäeva hommikust aga järjekordne näide, kuidas Massa Travels lihtsalt ei keri. Olin jõulurahuga võrreldava tundega kindel, et meie St Tropez’ reisikene saab alguse kell 12.10 väljuva bussiga, aga kas võis see olla 11.14, kui viimase minuti kontroll näitas, et olin tunniga sujuvalt mööda pannud. Ja mina veel mõtlesin, miks äratus nii vara oli. Hästi, üheks väikeseks põhjuseks oli käik üle tee asuvasse optikapoodi, et enda kleitide pakk kätte saada. Nii muuseas olin eelmisel õhtul pidanud oma varanduse peidupaiga otsimisele kulutama terve tunni, sest minu eesti aju pidas absurdseks, et Instrumentaarium lustakalt postkontorit võiks mängida, aga no jällegi- bienvenue en France. 

Väikese eksituse tagajärjel tekkinud kolm vaba tunnikest sisustasime niisiis vinataažitades poodides, mille olemasolust mul enne Iti tulekut aimugi polnud. Kuigi avastamisrõõmu jagus rohkemgi, olin hästi tubli ja võtsin vaid ühed superpöörfid Levise teksalühkarid (25 eurot, halloo!). Linnas toimetades möödus aeg kui linnulennul ning juba õige pea võtsime suuna lõunasse. Paraku ebaõnnestus ka katse number kaks, põhjuseks Prantsusmaa tagurlikud infosüsteemid, mis unustasid mainida, et meie number 36 sõidab mitte-suveajal kõigest nii kaugele, kui on seda Le Luc. Tegemist siis sarnase paigaga nagu Tori, ainult et getom. Juhhei! Õnneks on mul sõpradega alati vedanud ja nii lubas ka Tom meile lahkesti järele tulla. Vahepealse aja veetsime spordibaaris kohvitades ja kohalikke dressiülikondades ärimehi naerdes, siis mina ajasin ühe koeraga prantsuse keeles juttu ja Iti rääkis inimestega niisama soome keelt. 

Party fitness max quality selfie

Ja siis see laupäeva õhtu. Mon Dieu. Kuidas kogu kino on nii kosmos, et näed iga hetke ajalugu loomas ja võid täiesti kindel olla, et need on mälestused kogu eluks. Kus emotsioon on nii hea, et süda tahab plahvatada ning ainus viis pääseda on lasta sel tundel endast naeru ja tantsuna läbi voolata. See on see, mille kohta on vähe öelda high on life. Mis seda müstikamasinat aga vedas, pidi olema absurdsus. Et minu ja Iti sõnavara oli juba poolteist päeva piirdunud fraasidega ’ei keri’, ’ei haibi’, ’kerib täiega’ ja ’LEMMIK’, polnud enam kellegi ime, aga sama joru teiste esituses, lisaks veel ’jää voy, lic’, käis kordi üle mõistuse to say the least. Siis lemmik maalt ja hobusega moment, kui üks härrasmees end tutvustades oma Rootsi päritolu mainis, mille peale mina, väike idaeurooplane, õhinaga teatasin, et elasin pool aastat Halmstadis. Küsimuse peale, kust tema täpsemalt pärit on, sai põrandast ühtäkki väga õhuke jää ja kõlas viisakas-kohmetu ’Stockholm’. Tõrva 1- Viimsi 0, haha. Siis Sõber number kolm (kes neid nimesid jaksaks meeles pidada) ehk valge särgiga poiss piltidel, millega Sina tegelesid. Inimene tellis graafiku alusel pudelite kaupa viina, tantsis diivanitel ja hoolitses selle eest, et Itilgi väärakamad tantsud tantsimata ei jääks. Kummalisel kombel kadus tema aga ühel hetkel ära ja uueks põhivennaks sai hilisema nimega Ebasõbralik Sõber. Ma vist võiksingi neid lugusid rääkima jääda, aga et tänapäeva inimestel pole aega isegi Instagrami feedi kerida, mainiksin veel kõigest ära, mis probleemidega seisavad inimesed pärast pidu silmitsi Saint-Tropez'. Õigemini on see vaid üks probleem- kelle poole jacuzzi-aftekale minna. Oijah, elu.

Pühapäeval tiksusime rohkem niisama. Käisime söömas ja Ebasõbraliku Sõbra juures filmi vaatamas. Aga mõistagi mitte elutoas: sellel inimesel on kodus isiklik ööklubi, mille saab hõlpsasti ka kinoks muuta- standard. Jällegi see koht, kus mulle meeldib mõelda, et mina tulen Raekülast ja Iti ka, haha. Tom tuleb St Tropez'st, siin on tema armas kodu:

Sõnad ei suuda seletada, kui ebaaus tundus sellise nädalavahetuse järel esmaspäeval kooli minna. Olin seal ikka suisa eksinud ja vaikselt hakkas võimust võtma ka väsimus. Nii otsustasime nädalat pisut rahulikemas rütmides alustada ning veetsime õhtu Ryan Goslingu järele ohates ja jäätist mugistades. See minipuhkus laadis meie akud mõnusalt täis, et saime teisipäeval siis täiest jõust rageda, mis linn on Marseille. No üldse ei keri. Nagu loomaaed ilma merisigadeta. Sellepärast keskendusime kommertsrõõmudele Zaras ja tulime kähku koju tagasi, et Iti viimast päeva kombekohaselt nautida. 

Aga need meie kombed, oh appi. Väike vein ja väike viin, väike lohakus asjade paigutamisel ja väike ups kus kohas mu koduvõtmed on. Püüdsin Fredile helistada, aga et riigikood ja tema number ei tahtnud harmoniseeruda telefonikõneks, ei pidanud ma paljuks mööda majaseina teisele korrusele ronida. Uskumatu, kui hästi mul see siis välja tuli. Õnnetuseks oli elutoa rõdu uks lukus ning mul ei jäänud üle muud, kui Fredi rõdule koputama minna. Väikese südameataki järel lasi ta mind tuppa, mina lasin omakorda Iti sisse ja kui meie kaks magama läksime, jäi Fred murdvaraste ja maffia hirmus järgmiseks kaheks tunniks rõdule jooma ja suitsetama.

Leia pildilt Liis Massa

Hommikul magasime me Itiga ilmselgelt sisse, aga paraku tegin ma oma silmad piisavalt varakult lahti, et ta sai ikkagi koju minna. Ise olin kogu päeva koduarestis, kuna võtmeid oli võimalik küsima minna alles hilisõhtul, kui klubi oma uksed avas. Head mõtted, lahked inimesed ja universum, kogu mu tänu, ma ei oleks seda uute võtmete tegemise janti küll üle elanud. 

Lõpetuseks

AITÄH, kallis Iti, et Sa tulid ja olid. Nädal aega hingetõmbeta naerda on paganama palju. 

♡ Merkuurioni ja tagasi ja rohkemgi veel♡